LAST SET OF RANDOM SNAPS

Barcelonast Gironani ja Pariisist Veneetsiani.

Viimane reisipiltide laadung ja siis olen loodetavasti selleks korraks nendega ühel pool. Ja kuna olen inimene, kes jäädvutab kõike alates tänavasiltidest kuni kuldsete aiaposti tippudeni ja kõige selle saiani, mida ma oleksingi võinud Pariisi sööma jääda, siis seetõttu saagu laadung ikkagi laadungi nime vääriline.

36 HOURS IN VENICE

Nagu juba pealkirjast välja lugeda võib, siis meie Veneetsia külastus ei olnud ülemäära pikk, kuid mulle absoluutselt meeldis selline lühike visiit. Sest – need, kes ei ole ehk kursis – Veneetsia on müstiliselt kompaktne linn, kus ühest otsast teise jalutab umbes nii poole tunniga ja must-see-must-do-must-eat nimekirja võib julgelt tehtuks lugeda nii pooleteise päevaga. Mis muidugi ei tähenda, et ma sinna igakell tagasi minna ei sooviks – Veneetsia ongi nii omanäoline ja nii omanäoliselt imeline nagu kõik sulle räägivad ja muljeid jättis ta üsnagi kustumatuid. Seal on parajas koguses moodsat kunsti Peggy Guggenheimi kollektsiooni näol ühes (tõenäoliselt) Veneetsia ainukeste Andy Warholi töödega. Seal on naeruväärselt soodsa hinnaga 30-kraadises kuumuses elupäästvat itaalia jäätist, mille kõrval üksteise järel konditsioneeritud kauplustes müügil järgmise talvehooaja pärlid (ehk kasukad) Balenciagast Moschinoni ja Chanelist Diorini. Seal on iga juulikuu kolmas laupäev kui suvine aastavahetus, mille 40-minutilise ilutulestiku efektseima taevast-valgeks-lööva sähvatuse ajal langevad noormehed põlvili ja asetavad pruutidele sõrmuseid sõrme.

Ehk siis, Veneetsia oli indeed üsna magusaks punktiks meie väikesele Euroopas ringi tuuritamisele.