LAST OF THAT ROADTRIPPING

Nagu eelmises postituses lubatud ongi nüüd õige aeg pommitada teid veel viimast korda USA reisipiltidega ja loetleda üles minu isiklikud lemmikud, mida kindlasti soovitan väisata. Ma ei ole ka unustanud oma lubadust pajatada sellest, kuidas Las Vegases abiellumine käib – seegi on igati tulemas, varuge lihtsalt natuke kannatust, sest võimalik, et koos “õpetusega” tuleb avalikustamisele ka üks Las Vegases abiellumise video. Milline osav pinge kruvimine, eks.

Aga nüüd kahe ja poole nädala pikkusest reisist endast. Alustuseks olgu öeldud, et ma absoluutselt ei ole “tüüpiliste turistikohtade” vastane ja olengi pigem seda meelt, et esimest korda uues ja kauges linnas olles ongi mõistlik need tähtsamad ja kuulsamad kohad üle vaadata, et need enda süsteemist niiöelda välja saada. L.A.-s oli nendeks kohtadeks näiteks Santa Monica koos oma kaiga, Griffith park koos oma observatooriumiga (parim aeg sinna minna on vahetult enne päikeseloojangut) ja kui päike on juba loojunud siis loomulikult Hollywood Boulevard ja Walk of Fame. Kuna eeldatavasti on teil Los Angeleses olles ka rendiauto, sest teisiti seal väga ei olegi võimalik liigelda, siis soovitan ühel päeval võtta suund Malibu poole ja peale sealseid vahepeatusi suunduda ka Santa Barbarasse. Just see viimane linnake jättis minusse nii sügavad tunded, et ma olen juba ainult Santa Barbara pärast valmis üle ookeani reisi uuesti ette võtma. Kultuurilisema poole pealt meeldisid mulle väga LACMA (Los Angeles County Museum of Arts) valguspostide installatsioon ning eriliselt hästi ajastatud David Bowie fotonäitus kohalikus Tascheni galeriis, ja ehk läheb siia alla ka Helene poolt välja otsitud meeleolukas stand-up comedy õhtu, kus me ehk võisime laval isegi päris kuulsust näha.

Pärast viite päeva Los Angeleses oli aeg liikuda edasi ja seda otsemas joones Las Vegase poole. GPSi abiga L.A.-st välja, sujuvalt legendaarsele Route 66-le, vahepeatusega kergelt kahtlases Bottle Tree Ranchis ja nii peale nelja tundi sõitmist hakkas see pattude linn keset Nevada kõrbe ka paistma.

Las Vegas ise on aga täpselt nii klišeede rohke kui seda arvata oligi. 24 tundi vilkuvad tuled ja mängiv muusika, kasiinod üritavad teineteist üle trumbata nii meelelahutuse kui kuulsate esinejatega, ja seda kõike mööda ainult ühte tänavat, mida tuntakse nime all The Strip. Järele tehtud Pariisidest, New Yorkeridest ning Egiptuse püramiididest eemal asub aga palju rahulikum Las Vegas, kus me pildistasime näiteks selle H&M Studio komplekti, ja kus näiteks leiab eest üsna märkimisväärse art districti nii muljet avaldava seinakunsti kui meie suurteks lemmikuteks osutunud teise ringi kauplustega. Ka selles rahulikumas piirkonnas leidis 16. septembril aset üks laulatus, kus vilkuvate tulede asemel sädelesid hoopis üks Elvis ja ehk mõni pulmakülaline veel.

Pulmavannete andmise ja varajase ärkamise järel Bellagios ei olnudki tegelikult teha muud, kui kohvrid taaskord kokku pakkida, sest nelja Las Vegases veedetud päeva järel ootas ees üsnagi pikk sõit, mille jooksul oli vaja läbi Surmaoru jõuda sellisesse väikesesse linnakesse nagu Lone Pine. Lone Pine lisandus meie reisiplaani suhteliselt viimasel hetkel, sest me otsustasime, et 7 tundi sõita Las Vegases Yosemite’i rahvusparki on ehk natuke liiga palju ning oleks mõistlik teha väikene motellipeatus kuskil poolel teel. Ja oh, boy kui õige otsus see oli. Lisaks sellele, et me ärkasime tõelises “all American” linnakeses, sai meile Lone Pine’i filmimuuesumi külastades selgeks, et just selles piirkonnas on linti võetud niimõnedki kuulsad kassahitid, Tarantino “Django Unchained” sealhulgas. Arvestades selle kandi loodust ei saagi seda tegelikult väga imeks panna.

Imelisest loodusest rääkides, siis Lone Pine oli tegelikult alles algus. Yosemite’i rahvuspark ja seda ümbritsev meeletult suur ja mägine maa-ala ongi nii uskumatult ilus, kui meile räägiti, ja see tegigi absoluutselt tasa selle, et me näiteks ei jõudnud Grand Canyonisse. Lone Pine’ist edasi sõitsimegi me sellisesse mägilinnakesse nagu Mammoth Lakes. Tegemist on sellise kandiga, kus talvisel ajal muutub iga linnake suusakuurortiks ja ilmselt kõik karud, kelle eest meeletult paljud sildid hoiatasid, lähevad talveunne. Mammoth Lakes tegelikult oligi järgmine koht, mis jättis mulle unustamatu elamuse ja tõestas taaskord, et suured linnad suurteks linnadeks, kui sulle antakse ette nii piltilus loodus, siis see suudab mõjuda palju-palju tugevamalt. Veelgi tugevamalt oleks see mõjunud, kui me ikkagi oleks oma mägimajakesest vähemalt ühegi karu ära näinud, aga äkki siis järgmine kord.

Ja Mammoth Lakesist me suundusimegi otse San Francisco poole, läbi Yosemite’i meeletult suure ja jätkuvalt mägise rahvuspargi ala ning siis – seekord ilmselt kuskil 6 tunni pärast – ootaski ees linn, mille kaadrid ladusin juba üles sellesse postitusse siin.

Seega, seekord selline roadtrip ja sellised kohad ja kõik need on süüdi ka selles, et Ameerikasse mind juba vaikselt tagasigi kisub.