MY LONG-LONG PERFUME STORY

Helenele meeldib ikka aegajalt igasuguseid hulluseid välja mõelda ja mind endaga nendesse kaasa tirida. Õnneks sotsiaalmeedia ja blogimaastiku avarustesse jõudis nende hulluste leebeim variant, mis tähendab, et olen sunnitud ausalt ja ilustamata paljastama oma parfüümimineviku. Aga mis siis ikka, kui peab, siis peab ja hakkame aga pihta.

Alustuseks lubage muidugi mainida sedagi, et olles üsnagi värskelt veetnud Viru Keskuse Créme de la Créme‘i haute parfumerie kaupluses nii oma paar tundi, ja teinud läbi ka parfüümide pimetesti – soovitan väga soojalt teilegi -, siis tegelikult on asi ikkagi nii, et suurema osa minu parfüümiajaloost moodustavad üldsegi mitte parfüümid. Kuid oma magusast tualettveede ajaloost võin ma aga pajatada hulgi.

Nagu ikka sai kõik alguse sellest, et kunagi oli vanust tunduvalt vähem ja meeldis igas versioonis kõik, mis vähegi magus. Eks see üks põhikooliaeg oli ja mingil hetkel läks see “mida-magusam-seda-parem” nii käest ära, et ostsin taskuraha eest nii magusa lõhnakese, et lõpuks ei saanudki seda kanda, sest pea hakkas lihtsalt seda kandes nii jubedalt valutama.

Kuna aga ajakirjade vahel leitud lõhnatestritest ka maailma kaua puberteedieas ära ei ela, siis oli uut lõhna ikkagi vaja. See vajadus sattus kokku minu elu teise Soomes käiguga ja nii sai – taskurahast elatuva inimese jaoks ääretult hea soodustusega – minu omaks tsitruseline pomm Moschino Love Love. Seda lõhna ma armastasin ikka meeletult ja piserdasin endale enamvähem igal võimalusel. Kuidas aga meie imeline suhe otsa sai, ma enam ei mäletagi.

Kuid mäletan seda, et mingil hetkel tabas mind selline periood, kus mulle jubedalt meeldis öelda, et mulle meeldivad värsked lõhnad. Ja siis ma arvasin, et kõik värsked lõhnad peavad olema pudelis rohelist värvi. Nii tuli minu ellu DKNY Be Deliciousi roheline õun, ja seda kulus mul ikka oma kolm õunakest. Mulle siiamaani meeldib seda aegajalt nuusutamas käia, ja on täpselt sama hea kui aastaid tagasi. Moschino Love Love’iga ma näiteks enam sellist sidet ei tunne.

Kui keskkooliaeg saigi siis veedetud puuviljase Be Deliciousi seltsis, siis ülikool tõi minu lõhnariiulile sellise täienduse nagu Dolce&Gabbana The One. See – jällegi üsna puuviljane lõhn – tuli väga uhkes kuldses pudelikeses, kaalus meeletult palju, aga ikka tirisin seda igale poole endaga kaasa. Ja seda umbes täpselt niikaua kuni see üks kord viimse tilgani tühjaks sai.

Selleks hetkeks olin ma tegelikult juba jõudnud järeldusele, et ega ma ülemäära ustav ühele tualettveele, või isegi ühele kindlale kaubamärgile ole. Nii minu lõhnasuhe nii Dolce kui Gabbanaga lõppes, ja algas üsnagi pikk läbikäimine Chaneli ja tema Chance lõhnadega – alguses kõige originaalsema Chance Eau de Parfumiga (patšuli- ja tsitrusenootidega), seejärel Chance Eau Fraiche’iga (jällegi rohelisem ja mõnusalt “värskem”), siis Chance Eau Tendrega (lillelisem ja magusam) ja siis uuesti Eau Fraiche’iga. Mõnda aega oligi mul ilusti kapi peal kõik kolm – ja ajaskaalal oleme jõudnud juba aega, kus ülikool läbi ja mõni hea aasta töölgi käidud -, kuid siis tuli paari aasta tagune Valentinipäev ja Chanelide vahele seadis end sisse Diori J’Adore. J’Adore’i ma kasutan tujust olenevalt tänagi, samamoodi on mul Chaneli heleroheline Chance’ike (ehk siis selle kaasaskantav väike refill-variant) alati käekotis kaasas, sest ei või iial teada, kui kerget lõhnapiserdust vaja.

Eelmisel aastal täienes aga minu lõhnakogu juba uhkemate eksemplaridega – sünnipäevakink iseendalt iseendale oli Pariisist ostetud Hermesi Jour d’Hermes, mille müüs mulle imeline prantsuse härra, kes armastab Eestit, Eurovisiooni ja meie Sandra Nurmsalut. Parfüüm ise on magusast ja “värskest” maailmast sammukese kaugemal ja on pigem lilleline ja tsitruseline, veidikese muskusega. Või vähemalt nii mulle tundub. Eelmise aasta teine parfüümine kingitus jõudis minuni varasemalt mainitud Créme de la Créme‘i vahendusel. See oli Maison Francis Kurkdjiani parfüüm Feminin Pluriel. Kui alguses ma ei osanud selle lõhnabrändi nimegi kokku veerida, siis täna ma räägin sellest lõhnast kõigile, sest see on imelisemaid lõhnu, mida ma eales omanud olen. See on jällegi lillelisem lõhn, kus on nii iirist, jasmiini kui ka roosi. Minu eelmisel nädalal tehtud Créme de la Créme‘i lõhnade pimetestis kusjuures selguski, et lillelised ja tsitruselised lõhnad on need, mis moodustavad suurima osa minu lõhnaeelistuste püramiidis. Kuid seal oli põnevaid kombinatsioone veelgi.

Lisaks sellele olen ma täna omadega sealmaal, ja Créme de la Créme‘il on selles kusjuures oma “süü”, kus ma üha enam õpin hindama päris-päris parfüüme, nende ajalugu, nende tausta, nende lõhnakoostiste kombinatsioone. Nii ongi mul vaikselt pilk peale visatud juba ka Byredo La Tulipe’i ja Editions de Parfums Frederic Malle parfüümi Eau de Magnolia poole. Sest see on absoluutne tõsi, kui kord oled omanud päris parfüümi, siis ega enam nende “teiste” poole väga tagasi vaadata ei taha ..

Last but not least – mul on au panna samas vaimus heietama veel täpselt kaks inimest. Seega Britta ja Pello, give it all you’ve got!