AWAITING FOR SPRING

Kirjutasin just eelmise nädala algul ajakirja MOOD jaanuarinumbri rubriiki, millega juhatan sisse kogu numbri moeleheküljed. Kirjutasin sellest, kuidas moering on läinud nii nihkesse, et jaanuaris tellime me suveriideid ning juulikuus lööme lukku oma talvesaapatellimused. See teooria sai kinnitust ka möödunud reedel, kui Lindex kutsus veel enne esimest adventi tutvuma oma kevad-suvise kollektsiooniga. Sellise ajagraafikuga ja ajast ees olemisega oligi väga lihtne tabada end ajal, mil peaks just nimelt mõtlema nende talvesaabaste peale, unistamas hoopis nendest helesinistest teksatoonidest ja heledatest lehvivatest pluusidest. Ja kui veel mõelda, et need Lindexi esemed hakkavad poodi jõudma veel enne uue aasta algust, siis on reaalne oht, et nende talviste esemete ostmiseni ma see aasta enam ei pruugigi jõuda ..

EXPERIMENTING

Ma ei ole olnud just kõige agaram iluteemaliste postituste ja arvustuste tegija, ja seda sellel lihtsal põhjusel, et ma lihtsalt olen ääretult valiv oma ilutoodete osas. Samamoodi olen ma ääretult valiv, kui keegi ilukaubamärk teeb mulle ettepaneku koostööks. Suve lõpupoole võttis minuga ühendust selline bränd nagu EmerginC. Mõtlesin pikalt ja laialt, kuid ette laotud faktid ja klausel “saadaval apteekides” pani mind andma oma nõusolekut. Nüüd on olnud toodete testimiseks omajagu aega, seega õige hetk teha järeldused ja panna teele omad soovitused.

Esimene mulje: suhteliselt neutraalsed pakendid, aga samas põnevust tekitav tootesortiment – näiteks “mullidega” (ehk siis tegelikult näiteks kapseldatud C-vitamiini või retinooli-) seerumid ja silmaplaastrid, mida ma polnud varem kasutanud. Samuti väga meeldis, et proovimiseks saadeti EmerginC travel set, mis sisaldab endas väiksemas koguses ohtralt erinevaid tooteid. See set jõudis minuga mööda Eestit ja isegi Baltikumi rännata küll ja küll.

Parimad tooted: needsamad avapildil olevad silmaplaastrid, mille ma kasutasin nii agaralt ära, et ei jõudnud nende pakenditki üles pildistada. Esmalugemisel tunduvad lubadused kergelt liiast, kuid kui paned need laupäeva hommikul peale Tallinn Fashion Weeki pikale veninud järelpidu(sid) silmade alla, siis mingisuguse ime läbi kustutavad need kõik magamatuse jäljed. Väga meeldisid ka näomaskid, mille puhul tunned juba esimesest minutist, et midagi “toimub”.

Mis ei sobinud: proovimiseks saadud näokreemid olid minu naha jaoks ehk liiga paksu konsistentsiga ja seetõttu ma jätaks need ehk südatalvisesse aega.

Väärib kiidusõnu: “mullitavad” seerumid ei teinud näonahaga küll ilmaimesid, kuid täitsid kõik seerumi kriteeriumid ja kasutan need mõlemad rõõmuga lõpuni. Lisaboonuse annaks selle eest, et tooted on kirjeldustes omavahel ühendatud ning näiteks peale maski kasutamist leiad maski pakendilt info, millist kreemi või seerumit on soovitatav just peale seda maski peale kanda.

Kust saab: kõige suurem on valik emerginc.ee veebipoes, kuid tooted on saadaval ka suuremates Ülikooli Apteekides üle Eesti.

Kas jääb iluriiulile: silmaplaastrid kindlasti ja on oht, et mingil hetkel tabab ka igatsus mõne EmerginC näomaski järele.

HOW TO MARRY IN LAS VEGAS

Olen teil piisavalt kaua oodata lasknud, kuid nüüd olen ennast kokku võtnud ja kokku kirjutanud õpetus-soovitus-postituse neile, kes ehk ka kunagi tulevikus Las Vegase poole oma abiellumissuuna võtma peaks, või siis neile, kellel lihtsalt uudishimu selles osas, kuidas küll selline asi üldse ühel Eesti paaril teoks saada võis. Kuna mind ennast abistati vägagi lahkelt meie ettevalmistusperioodil, siis hea karma nimel annan ka omalt poolt kõik tarkused ka edasi.

Alustuseks siis on vaja peigmeest ja pruuti, kes on valmis veetma pulmad ainult näiteks lähedasemate pereliikmete või sõpradega. Meiega tuli Ameerikasse kaasa kuus kõige lähedasemat sõpra, kellest kaks said ka meie abielu tunnistajateks – you need them witnesses, just täpselt nagu Ameerika filmides. Sõpru informeerisime juba maikuus, et saada kõikidelt nõusolekud ning et kõik saaksid oma elu septembrikuuks vastavalt ümber korraldada. Sõpradele pakutud “tehing” oli konkreetne – meie ostame teile lennukipiletid, ja teie tulete. Vastuväiteid õnneks ei olnud, omad õnnistused andsid ka vanemad.

Paberimajandus Eestis:

Veel Eestimaa pinnal olles on aja korda ajada paberimajandus. Perekonnaseisuametist on vaja hankida paber, mis lubab teil mõlemal välismaal abielluda ning kinnitab, et te ei ole juba kellegagi abielus Eestis. Selle hankimine Tallinnas käis ääretult kiiresti ja probleemideta ning saadud dokument maksis täpselt 2 eurot. Edasi oli see dokument vaja kinnitada notari juures ja seejärel turvaliselt kohvrisse ära pakkida.  

Kabeli broneerimine:

Kabeleid on Las Vegases meeletult, kuid enamikel neist on tseremoonia läbiviimisel üsna ranged reeglid. Näiteks ei tohi 95% kabelitest pulma külalised laulatust filmida või laulatusest pilte teha. Kuna meil oli väga kindel soov saada oma tseremoonia filmile, siis leidis mu härra kabeli – A Elvis Chapel – kus lisatasu eest saame nii filmida kui ka pildistada. Lõplikult broneerisime me kabeli tegelikult kõigest mõned päevad ette, veel Los Angeleses olles. Suhtlemine kabeliga käis meilitsi, arve sai tasutud krediitkaardiga ning kui kindluse mõttes käisime paar päeva enne laulatust kabelit ka oma silmaga üle vaatamas – kõik klappis ja meie aeg oli kirjas.

Paberimajandus Las Vegases:

Las Vegases abiellumiseks on vaja tseremoonia eel esitada kabelile abiellumisluba. Selle saab vastavast büroost ning kabeli töötajad suunavad sinna vägagi lahkelt. Soovitatav on see paberimajandus korda ajada päev või paar enne pulmi. Oleksime me natuke kavalamad olnud, oleksime me büroosse minnes vastavad ankeedid täitnud veebis ning järjekorras kiiremini hakkama saanud. Kuna aga me täitsime ja ootasime kõike kohapeal, siis olime selles büroos nii kuskil 2 tundi. Ja kuigi see oli kergelt tüütu, siis elamus omaette oli see kohe kindlasti – parim koht kõikkummaliseks wedding dress watchiks. Abiellumisluba ise maksis 70 dollari ringis.

Pulmapäev ja abielutseremoonia:

Me abiellusime 16. septembril kell 12.00. Tahtsime, et tseremoonia saaks sellele ajale, kui ka Eestis on veel 16. september ja nii me need kerged ajavahearvutused tegime ja just keskpäeva lukku lõime. Ettevalmistused olid igati meeleolukad ja meie kaaslased tegid selle hommiku vaat et ideaalseks.

Kuna kabeli “teenustest” valisime me kõige lihtsama tseremoonia, sest liiga palju Elvist ja tulesid ja vilesid ei ole ka ehk hea, siis 195 dollari eest sisaldaski meie pakett limusiinisõitu hotellist kabelisse (ja soovi korral ka tagasi), tseremooniat, kahte laulu Elvise poolt, DVD-d (kohaliku fotograafi poolt tehtud) fotode ja videoga. Paketis oli ka pruudikimbuna välja reklaamitud üks punane roos, kuid kuna seda tundus natuke .. vähe, siis mu imelised pruutneitsid päästsid mu välja ja tõid mulle kõige ilusama pruutkimbu, mida mu silm näinud on.

Abielutseremoonia ise on vägagi lühike ja põhimõtteliselt saime me abiellutud esimese paari minutiga kabelis olles. Nimelt käivad Las Vegases asjad nii, et kõigepealt paneb abiellujad paari selleks seadusliku luba omav minister. See toimub väga kiiresti – tunnistajad allkirjastavad vajalikud paberid, küsitakse “Will you ..”, eeldatavasti vastavad nii pruut kui peigmees “I do ..” ning Nevada osariigis ongi üks abielu sündinud. Edasi antakse juhtimine üle kuldses pintsakus Elvisele ja lust ja lillepidu võib alata. Kuskil 15-20 minuti ringis kestev tseremoonia tõi meie kambal esile nii valjusid naerupahvakaid kui salaja poetatud pisaraid ja teisiti ei olekski ma seda tahtud. Tseremoonia järel antakse seltskonnale aega oodata DVDsid ja täita samal ajal jootrahaümbrikud. Nimelt võid sa olla oma tseremoonia eest juba maksnud, kuid pead Vegase puhul arvestama, et kohalik jootrahakultuur näeb ette, et tseremoonia järel jäetakse nimelistesse ümbrikutesse jootraha nii fotograafile, Elvisele, limusiinijuhile kui ka ministerile. Summa, millest vähem ei ole viisakas ümbrikusse panna, on isegi ümbrikule kenasti kirjutatud ning 30-50 dollari ringis need summad ka kõiguvad – seega bring your cash, ja ära öelge, et ma ei hoiatanud.

Edasi olete kabeli mõttes vabad ja võite oma päevaga edasi teha mida iganes. Meie päev nägi ette fotosessiooni igasuguste erinevate värviliste ja roosade kabelite juures, fotosessiooni Vegasest natuke väljas kõrbes, riiete vahetust, õhtusööki ning järelpidu Bellagio hotelli sviidis, kuhu kaks meist siis ka ööbima jäid.

Veel paberimajandust:

Nädal peale tseremooniat on vaja vastaval veebilehel – selle info saate sellest samas büroost, kus saite abiellumisloa – tellida endale 15 dollari eest abielu sertifikaat. Variant on muidugi sellele ka sinnasamma büroosse järele minna, kuid otseselt selle pärast veel nädalaks Vegasesse jääda ei ole ka ehk kõige mõistlikum. See sertifikaat jõudis meile koju nädalaga ja täpselt nädala ja ühe päeva pärast teatati meile Õnnepaleest, et sertifikaat on tore, kuid vaja on ka apostilli, mida kahjuks sertifikaadi väljastanud asutus välja ei anna. Seega hea annus guugeldamist ja sertifikaadi Ameerikasse edasi-tagasi saatmist hiljem, oli meil apostill käes ja kõik õnnelikud. Kerge peavalu, aga natuke kannatust ja kõik on teostatav.

Mis veel?:

Kuna järgnevat infot on küsitud siit ja sealt, siis räägin rõõmuga ka ära, mis sai pulmapäeval selga ja jalga ning mis inimestele-brändidele me forever tänulikud oleme:

Minu pulmakleit: ASOS (tõenäoliselt mu elu parim impulssost)

Minu pulmakingad: Jimmy Choo

Minu no-make-up-make-up: H&M Beauty

Minu järelpeokleit: Xenia Joost

Härra ülikond ja särk: H&M

Härra jalanõud: SHU

Sõrmused: Joanna Elias (Joanna Innos Jewellery)

Hotell, kus alustasime: Hilton Grand Vacations Suites

Kabel: A Elvis Chapel

Hotell, kus lõpetasime: Bellagio, Salone sviit

Ning vastukaaluks sellele, et antud postituse pildimaterjal on diskreetselt must-valge, siis siit tuleb kõikides Las Vegase värvides eelnevalt välja hõigatud reisi-pulma-Vegase-video, kus peaaegu kõik eelnimetatust ka visuaalselt tabatud sai. Do enjoy, ja andke märku, kui teil lisaküsimusi peaks tekkima ! 

(Parema kvaliteedi nimel soovitan videot vaadata Vimeost).

Video: filmisid tõenäoliselt kõik, kes kaasas olid, monteerimine jäi minu ja härra peale.

SOMETHING FOR THE BOYS

Kui kellelegi ütleb midagi kaubamärk Triumph&Disaster (ja ma väga loodan, et selliseid inimesi siin on), siis jagan heameelega rõõmsaid uudiseid ja annan teada, et fotogeeniliste pakenditega, maskuliinsete nimedega ja peamiselt meestele suunatud Uus-Meremaa ilumärk on end sisse seadnud Sfääris. “Peamiselt meestele” sai rõhutatud seetõttu, et kuigi antud komplekt sai koju toodud härrale, siis nendest juuksehooldustoodetest ma suhteliselt keeldun eemale hoidmast. Mint and cucumber scented locks, here I come!

LAST SHOW OF THE SEASON

Nagu eelmises postituses juba mainitud, siis eile toimus ETV+ moesaate “Kreatiiv” viimase osa filmimine. Ja kuna viimane osa läheb eetrisse 19. detsembril, siis sai saate temaatika jõulu- ja aastavahetusajale kohaselt vägagi pidulik.

Sellele väiksele moepeole, mis toimus eilsel hommikupoolikul Vene Teatris, kogunes lisaks minule veel viis imekaunist blogijat, ning muidugi ka Lucine, kes ühes veel saatejuhi ametit täitis. Ja nii saigi – “tavalisele teisipäevahommikule kohaselt” – kleitides parajalt keerutatud ja edvistatud, intervjuusid antud ja kaamerasse naeratatud. Sääremarjad annavad tundide pikkusest kontsade kandmisest ikka veel märku, kuid usun, et tulemus saab seda igati väärt olema.

Mainin ka, et omamoodi kriteerium saate filmimise juures oli see, et igaüks meist valib endale selga ühe piduliku Eesti disaineri kleidi. Ja kui mulle selline ülesanne (loe: imeline võimalus) antakse, siis on reeglina ainult üks suund, kuhu poole ma jooksen – ja selleks on Embassy of Fashioni moemaja. Nii saigi mulle selga Aldo Järvsoo viimasest kollektsioonist pärinev narmastega must kleit, mida omakorda täiendasid mustad Tanel Veenre kõrvarõngad. Omamoodi lihtne, samas parajalt efektne ja just nii mulle neid pidustusi mööda saata meeldikski.

Kleit: Aldo Järvsoo / Kõrvarõngad: Tanel Veenre / Kingad: Calvin Klein / Käekell: Daniel Wellington

FROM TODAY

Veel ennem, kui moesaate “Kreatiiv” raames said täna selga imelised Eesti disainerite õhtukleidid (mida mõned teist on ehk juba näinud sellest Instagrami postitusest siin), oli mul seljas parajalt kasuaalne kooslus, mis taaskord kinnitas, et laialõikelistes pükstes plaanin ma ilmselt veeta terve talve kui mitte kauemgi veel.

Püksid: H&M / Pluus: Zara / Kingad: Tamaris / Käekell: Daniel Wellington

Pildil olev lühter on pärit otse Vene Teatri imelisest laest ning järgmises postituses avaldan rõõmuga mõned behind the scenes hetked tänasest filmimisest veel ja räägin juba ka juurde, miks mina ja miks just täna.