GETTING BUSY

Hakkan nüüd oma reisielu vahele põimima ka postitusi uuematest teemadest, sest naasemine kodumaistesse toimetustesse on olnud tegusam, kui ma oodata oleksin osanud. Lisaks sellele, et käimas on intensiivne ajakirja MOOD novembrinumbri valmimise periood ja on kohe-kohe toimumas ka FIBIT – ja sellega seoses ootab mind reedel midagi isegi kergelt hirmuäratavat (kuid las see jääda veel saladuskatte alla) -, siis kõige selle vahele olin lahkelt palutud ETV+ uue moesaate “Kreatiiv” külaliseks, mille võtted toimusidki eile ja mille sisuks ei muu, kui et Lucine küsitles mind sügistrendide ning tänavuste must have esemete teemal. Kui kõik läheb plaanipäraselt, siis jõuab minuga saade eetrisse 17. oktoobril – seega teritage oma vene keel ja televiisorite ees (või sees) näeme!

Mainin ka, et mõlemad mu seljas olevad komplektid on pärit Lindexist, jalanõud on aga Tamarise kaubamärgilt.

MOUNT WHITNEY

Ehk olete isegi märganud, et reeglina ei ole ma just kõige suurem looduses blogipostituste pildistaja. Ameerikas ringirändamine oleks mu äärepealt täiesti teise usku keeranud, sest sealne loodus – ja kui kiiresti see paaritunnise autosõidu järel totaalselt muutub – paelus mind nii, et ei olnudki absoluutne probleem istuda keset teed maha ja põhimõtteliselt nõuda enda jäädvustamist.

Need kaadrid on tehtud peale Lone Pine’i nimelise motellilinnakese selja taha jätmist, kus veetsime ühe öö. Mount Whitney on see imeline mägede kogum, mis taustal ilutsemas ja mille jalami jäädvustamine oli tegelikult vaid väikene sissejuhatus mägisesse USA sisemaasse, kus kõrgused merepinnast alles hakkasid kõikuma ühest kolme kilomeetrini.

Kogu komplekt: Adidas Originals / Päikeseprillid: Ray-Ban / Käekell: Daniel Wellington

DESERT WIND

Tänase postitusega naasen meie reisiteekonnal tõenäoliselt kõige kuumemasse kohta ja hetke, kus mul on elu jooksul õnnestunud olla. Olen oma reisi kajastamisega jõudnud sinnamaale, kus Las Vegas oli jäänud selja taha ja suund sai võetud Surmaoru poole, mis ongi nii kuum, tühi ja kõiges selles täiesti ulmeliselt imeline, kui ma ette kujutada oskasin.

Sellisesse, 40+ kraadisesse, soolajärvedest pakatavasse kohta ei olekski saanud paremini selga passida muu kui see burgundia-toonis H&M Studio kleit, millest saab nüüdseks alati “the dress I wore to Death Valley” .. Siiamaani ei suuda ära uskuda, et me seal käisime.

Kleit: H&M Studio / Päikeseprillid: Ray-Ban

REGARDING THAT FIBIT

Reisipostitustele vahele laen ülesse meeldiva meeldetuletuse, et tänavusügisene FIBIT (Fashion Is Back In Tallinn) leiab aset Viru Keskuses juba järgmisel nädalavahetusel. Loodan, et veel mäletate, miks see minu jaoks sel korral nii eriline on, kui ei, siis lugege aga üle siit, ja teisi jääb niikaua saatma behind the scenes video sellest, kuidas FIBITi moeetendused septembrikuu esimestel päevadel Widescreen Studios filmitud said.

Video: Andrei Jakovlev

Liitu FIBITiga ka Facebookis https://www.facebook.com/events/894542803934977/ ja juba järgmisel nädalavahetusel kohapeal näeme!

MORNING AFTER

Minu viimane ärkamine Las Vegases (ja esimene ärkamine abielunaisena) leidis aset kergelt luksuslikuma hõnguga ruumis, Bellagio hotellis. Selle hotelliga oli mul reisi planeerides vaat et isegi kerge kinnisidee, seega oli mul eriliselt hea meel, et vaatamata sellele, et me üsna lõpuni välja ei teadnud oma lõpliku pulmakuupäeva, läks meil nii piisavalt palju õnneks, et saime 16. septembrile nii laulatuse, sviidi kui sõprade toel sinna hästi palju šampanjat. Muu on juba ajalugu (mis võis ehk saada kajastatud ka sotsiaalmeedias, sviidi vannitoas tehtud piltide näol) ..

Ja kui keegi peaks küsima, kuidas me selle kõik üle elasime, üks sõna – pohmelliplaastrid. I kid you not.

Püksid: Minimum (WAB) / Särk: Buffalo Excange Las Vegas / Kingad: Xenia Joost / Käekell: Daniel Wellington

WHITE AND BRIGHT

Selle postituse sissejuhatamiseks sobib kõige paremini lause “Xenia and I go way back ..”. Räägin siinkohal ühest oma lemmikuimast Eesti disainerist Xenia Joostist, kellega mul oli au tutvuda oma Ivo Nikkolos veedetud praktika ajal, kui Xenia oli Ivo Nikkolos disainer. Veel rohkem on mul rõõm selle üle, et kuigi oleme mõlemad liikunud Ivo Nikkolost ja Baltikast edasi, siis oleme jäänud meeldivasse kontakti, ning Xenia oli ka see üks ja ainus disainer, kellele ma saatsin e-maili kui teemaks tuli pulmakleidi valmistamine.

Kuna aga meie pulmade enda plaan suutis vahepeal nii kardinaalselt muutuda ja Xenia on üks mõistlikumaid disainereid, siis otsustasime, et otsest pulmakleiti me mulle valmistama ei hakkagi – ostust jäi saatma ka Xenia poolne julgustus “küll ma neid kleite sulle veel elu jooksul teha jõuan”. Otsustasime hoopis, et minust saab esimene väljaspool Vietnami (kus Xenia hetkel perega elab) olev inimene, kellele saab osaks Xenia Joosti disainitud hõbedaste kingade paarike, millega pulmapäeval kontsakingadest väsinud jalgu päästa. Ning kuna vahetult enne äralendu kargas mulle pähe, et ma ikkagi ei saa hakkama selle kleidita, mida ZERO° poes kevadel proovisin, siis lisandus tellimusse ka teemakohaselt valge eksemplar, millega möödus mu pulmapäeva teine pool. Alguses viisakas José Andrés söögikohas, edasi juba meeleolukal järelpeol ei kuskil mujal kui Bellagios. Sest nagu öeldakse, you only live (or marry) once ..

Kingad ja kleit: Xenia Joost