HIGH 5 / LAURA KALLASVEE

Laura Kallasveed olen ma isiklikult tundnud täpselt sama kaua, kui olen toimetanud ajakirjas MOOD. Tema fotograafilisi tegemisi olen aga imetlenud tunduvalt kauem ja eks väike starstruck-tunne temaga kohtumisel oli ikka. Nüüd ajab see muidugi natuke isegi itsitama, sest koostöösuhtes on kasvanud välja südamlik sõprus, mis lubas vägagi kergesti panna Laura fakti ette, et tänu nõudlusele peab temast saama HIGH 5 rubriigi esimene intervjueeritav. Seega, palun – täies hiilguses moefotograaf Laura Kallasvee ja tema viis vastust.

Foto: Stina Kase

1. Mis vanuselt otsustasid, et Sinust saab fotograaf ja just selline, kes linnuvaatluse asemel pildistab vaat et paabulinnu sulgedega ehitud moemaailma?

Ma vist ei olegi kunagi otsustanud, et nüüd olen fotograaf valmis. See kõik käis iseenesest kui nõiaväel. Peale keskkooli olin otsustanud, et tahan õpinguid jätkata EKAs, aga eriala valikut kaalusin tõsiselt. Kuidagi õnnestus mul kandideerida kahele erialale – fotograafia ja graafiline disain – ja kuidagi võeti mind ka mõlemale erialale sisse. Pidin tegema valiku, mis on olnud mu elus ilmselt üks tähtsamaid. See tuli tegelikult väga raskelt kuna fotograafiast ei teadnud ma midagi, disaini kateedriga olin end aga korralikult ettevalmistudes kurssi viinud. Millegipärast tundus foto eriala mulle huvitavam ja erutavam, seda just sellepärast, et see tundus nii kauge. Õnneks oli see valik absoluutselt õige ja nautisin oma õpinguid täiega, arvan et praktika oli see, mis viis mind arusaamani, et pildistan suurema kirega lavastust, moodi ja inimesi kui linde loomi ja vaikelu. Ja see kõik juhtus umbes 15 aastat tagasi.

2. Kumb on parem fotoseeria stuudios või õues?

Koht ei määra fotoseeria kvaliteeti. Ma võin ka stuudios pildistada seeria, mis tundub, et oleks tehtud õues või vastupidi. Moeseeria puhul on tähtis tunnetus, meeleolu, kompositsioon, stilistika, meik, modellid, lokatsioon ja kuidas see kombo kõik koos püsib. Samuti antud seeria idee – mida selle seeriaga öelda või näidata on tahetud. Pigem näidata! Minu arusaam on, et tegelikult hea pilt ei vaja enda kõrvale mitte mingisugust teksti ja konseptuaalset selgitust, sest tegemist on visuaalse maailmaga ja me räägime pildikeeles. Loomulikult on klassikalise moeseeria idee müüa moodi, seega on tähtis rõivas, mida me publikule näitame ja teiste tuhandete seast välja toome ja ajakirja paneme. Kui Conde Nast nõudis eelmise sajandi alguses Vogue algusaastatel esimestelt moefotograafidelt ja moefotodelt eelkõige tehnilist täpsust just rõiva näitamisel siis laias plaanis, ei ole need asjad läbi aja muutunud.

3. Kõige meelsamini pildistan ..

Moodi ja persooni. Mind paelub kuidas need kaks koos toimivad. Mulle meeldib lavastada, jäädes persooni osas loomulikuks, tabada teda tõeliselt mugavas ja kaunis olekus. Siis lisades omapoolset vinti, nihutades raame ja lüüa kõik kummuli.

4. Vabakutselise fotograafi elu juures on kõige parem ..

Vabadus teha kõike ja kõigile, valida kliente, planeerida oma aega. Töötada ennekõike iseendale ja tehes asju tõelise kirega.

5. Canon või Nikon?

Ise olen Canoni usku, aga seda võibolla sellepärast, et Nikonist ma palju ei tea. Ma ei ole kunagi liiga suurt tähelepanu tehnikale pööranud ega iga uue vidina peale seda guugeldama jooksnud, sest kindel on see, et ainult kõva pill muusikat üksi ei mängi.

Fotod: Laura Kallasvee

Laura tegemistel saab silma peal hoida näiteks Facebooki leheküljel https://www.facebook.com/laurakallasveephotography või http://www.laurakallasvee.com.

IT MAY BE TIME FOR SOME NEW FRAMES

Mul ei ole just meeletu päikeseprillikogu, ja seda võibolla sellepärast, et olen selles osas pigem millegi aegumatu usku. Mul on näiteks kõigega imeliselt kokku sobivad mustad TRIWA prillid, mul on kõige klassikalisemad (ja mitmed-mitmed aastad vanad) heledad Ray-Bani aviaatorid, ja siis on mul ühed hullumeelsed punased Ray-Bani aviaatorid ja .. ja see tegelikult ongi kõik.

Siis üks “asi”, mis mul veel on, on hästi suur austus ja sümpaatia Acne Studios moemärgi vastu. See kandub väga kergesti edasi ka brändi aksessuaaridele. Acne on varasemalt oma kollektsioonidega ühes küll mõned päikeseprillid välja andnud, kuid nüüd, siin tuleva suve eel, esitleti juba täit kollektsiooni seitsme erineva mudeliga. Paarid on vägagi acnelikud ja nii kisubki endal kohe esimese hooga kõige aegumatute kollaste krõbedahinnaliste aviaatorite järele. Acne Studios online-poes “Buy” nuppu veel ei vajutanud, aga kui äkki need kuskil väljamaal pähe-proovimise ulatusse jäävad, siis ma ei pruugi oma krediitkaardi eest vastutada.

Fotod: Acne Studios

SPEAKING THAT BLOGGER MIND OF MINE

Arvamusartikleid kirjutada on ikka tore, sest nii saad (korraga väga suurele publikumile) täiesti ausalt ära öelda kõik selle, mis hetkel meelt ja südant painab. Seekord sai lugu valitud teema aktuaalsuse järgi, ja omamoodi jätkuna nädal ennem ilmunud Triin Tammerti arvamusloole. Head lugemist aadressil http://arvamus.postimees.ee/3165839/aljona-sokolovskaja-mina-olen-blogija, ja soovi korral võite alati omad mõtted ka siia kommentaaridesse jätta.

Allikas: Postimees, aprill 2015

RECORD STORE DAY

Siit tuleb midagi muusikamelomaanidele ja tegelikult ka neile, kes minu muusikalisest minevikust ehk vähem teavad.

Laupäeval toimus ülemaailmselt Record Store Day, mida toetuse mõttes käisin tähistamas Biit Me plaadipoes. Hea sõbra Madis Nestori plaadipood Biit Me on tegelikult nagunii ainuke füüsilisel kujul plaate müüv pood, mida muusikajahi eesmärgil külastan ja miks siis juba mitte ametlikul peopäeval seda samamoodi väisata.

Kes mind nõksake vähem ja ainult moemaanina tunnevad, ei pruugi teada, et minugi kodus pesitseb üks vinüülide kogu, mille kasvatamine sai tegelikult alguse (arvutasin kokku ja korraks ei suutnud äragi uskuda et) juba 10 aastat tagasi. Suuremal jaol moodustavad selle pehmemat ja naiselikumat sorti trummi ja bassi singlid, sekka natuke jungle‘it ja d’n’b aegumatuid klassikaid. Nimelt oli kunagi isegi selline aeg, kus mind ennast võis leida öistel tundidel Rakvere legendaarsetel Lejal Genesi pidudel vinüülimängijate taga peolistele plaate mängimas. Tol ajal Rakvere ainukese DJ-de sekka sattunud noorukese näitsikuna anti mulle muidugi meeletult andeks, et üleminekud olid kohati konarlikud ja et võibolla ma ei teadnud, mida ühe või teise nupu või juhtmega teha. Ja et ma mõnikord (füüsiliselt) ei jaksanud isegi oma pungil täis plaadikohvrit peole tarida. Aga muusikavalik tundus mul olevat ikkagi hea ja inimesed tantsisid ja ajad oli toredad ja mälestusi kogunud lood on kuulamist väärt siianigi. Seepärast ei ole ma suutnud neist plaatidest ka loobuda, kuigi avaliku kohta neid mängima ei kipu juba aastaid.

Täna olen oma kogus muusikaliste žanrite valikut laiendanud ja nii on ühinenud koguga nii souli lood, Jessie Ware’i kogumik, nüüd isegi 1985. aastast pärit Whitney Houstoni plaat, mille tekstid ilmselt siis Nõukogude Liidu jaoks ka vene keelde tõlgitud. Kõik viimased on kusjuures siis just Biit Me‘st pärit. Ja kuna Biit Me auks see postitus nagunii tegelikult ongi, siis siit tuleb ka ohtralt pildimaterjali meeleolukast laupäevast, kus sai lisaks muusikamelule nii Helene kodukootud siidrit kui ülimalt magusat torti, Leikki live-esinemist ja Kostja mõnusat nohinat. Was fun!

Biit Me plaadipood asub aadressil Pikk 9 (3. korrus) ning on avatud T-R 13:00-19:00.

ANY DAY NOW

Kohe-kohe on välja tulemas ajakirja MOOD maikuu number, mis on minule eriline kahe asja poolest – esiteks kannab imeline kaanestaar Mai Palling kaanel kaunimat kleiti, mille üks kiirmoebränd eales oleks võinud välja anda (veenduge selles ise näiteks ajakirja MOOD Facebooki leheküljel), ning teisalt sellepoolest, et esimest korda oli moeseerias minu ees kolm modelli (miks on kolm korda rohkem kui tavaliselt) ning vaatamata raskete kodumaitse disainerite couture-kleitidega ringijooksmisest saadud stressile ja seljavalule, saan ma nüüd absoluutselt aru, miks fotograaf Sandra Palm neid just kolm tükki soovis. Siin väike preview kohe ajakirjalettidele jõudvast mainumbri moeseeriast, ülejäänud leiab aga siis juba ajakirja enda vahelt.

Fotod: Sandra Palm

BLACK IN WHITE

Tiina Talumees on üks nende Eesti moedisaineritest, kelle moeetendusi on mul olnud au külastada vaat et juba läbi aastate. Ja sõna “au” ei kasuta ma siin üldsegi kergekäeliselt, sest näha vaatepilti, kus kvaliteet suudab ära mahtuda kasvõi 50 erineva komplekti kvantiteeti, ei ole just kõige igapäevasem nähtus. Ja ma isegi ei räägi siin sellest, et iga kollektsioon peaks ühtima minu enda isikliku stiiliga. Moeilu ja disaineri tööd saab hinnata ka sellele vaatamata – oskus, mis ei tule kõigile just kergelt kätte.

Mitte igapäevasematest asjadest rääkides, siis samamoodi ei ole seda reeglina ka Tiina Talumehe moeetenduste asukohad. Eilne etendus leidis aset Energia Avastuskeskuses, kuhu astusin isegi sisse täiesti esimest korda, kuid arvestades keskuse suurust, mahutavust, kasvõi särinat, siis oli igati loogiline, miks “Must Valges” kollektsiooni esmaesitlus just selles monokroomses asutuses aset leidis.

Veel aga ennem, kui pika-pika catwalki vallutasid imelised modellid, tuli väiksemale seltskonnale esitlusele ka Magnum Couture by Tiina Talumees minikollektsioon. Kuna minugi sügavkülma täidavad eranditult ainult Magnumi (ja/või La Muu jäätised), siis saan ma igati aru, miks võis Tiina käe läbi sündida šokolaadisele jäätisele pühendatud kleidiilu (ka allpool olevatel esimestel piltidel on kõnealune kollektsioon jäädvustatud). Edasi läheb aga juba mustaks, valgeks, mummuliseks, pitsiliseks, igati “tiinatalumehelikuks” ja efektsuse mõttes ka särav-puna-lilleliseks ..