NEW STUDIO, NEW SHADES, NEW VINTAGE

Eelmise nädala neljapäeval oli see rõõmustamist täis päev, mil Kriss Eglite – teile juba tuttava New Vintage by Krissi looja – kutsus kokku kõik oma sõbrad, et esitleda uhkusega nii oma uut stuudiot, uusimaid ehteid kui ka uut ja aktuaalset soundtracki filmist Fifty Shades of Grey.

Olemine sai muidugi ääretult mõnus ja Krissi üle on samuti ääretult hea meel ning kui ma mingi hetk satun sinna stuudiosse ka nii, et seal mahub ehteid lähemalt uudistama ja isiklikult jäädvustama ka, (see on see, kui fänne on rohkem kui ruutmeetreid), siis räägime juba lähemalt näiteks uuest kollektsioonist “Inspired” ja sellest, miks tuleb ikkagi party pantse kanda (sest elu pidavat olema lihtsalt liiga lühike, et seda mitte teha).

Ise kandsin aga Lindex Extendedi jakki ja selle tõestatud populaarsus moekate naiste seas eeldab lausa eraldi postitust. Luban, et saab peagi tehtud.

Fotod: Toomas Pippar/Mild Creative

MY LONG-LONG PERFUME STORY

Helenele meeldib ikka aegajalt igasuguseid hulluseid välja mõelda ja mind endaga nendesse kaasa tirida. Õnneks sotsiaalmeedia ja blogimaastiku avarustesse jõudis nende hulluste leebeim variant, mis tähendab, et olen sunnitud ausalt ja ilustamata paljastama oma parfüümimineviku. Aga mis siis ikka, kui peab, siis peab ja hakkame aga pihta.

Alustuseks lubage muidugi mainida sedagi, et olles üsnagi värskelt veetnud Viru Keskuse Créme de la Créme‘i haute parfumerie kaupluses nii oma paar tundi, ja teinud läbi ka parfüümide pimetesti – soovitan väga soojalt teilegi -, siis tegelikult on asi ikkagi nii, et suurema osa minu parfüümiajaloost moodustavad üldsegi mitte parfüümid. Kuid oma magusast tualettveede ajaloost võin ma aga pajatada hulgi.

Nagu ikka sai kõik alguse sellest, et kunagi oli vanust tunduvalt vähem ja meeldis igas versioonis kõik, mis vähegi magus. Eks see üks põhikooliaeg oli ja mingil hetkel läks see “mida-magusam-seda-parem” nii käest ära, et ostsin taskuraha eest nii magusa lõhnakese, et lõpuks ei saanudki seda kanda, sest pea hakkas lihtsalt seda kandes nii jubedalt valutama.

Kuna aga ajakirjade vahel leitud lõhnatestritest ka maailma kaua puberteedieas ära ei ela, siis oli uut lõhna ikkagi vaja. See vajadus sattus kokku minu elu teise Soomes käiguga ja nii sai – taskurahast elatuva inimese jaoks ääretult hea soodustusega – minu omaks tsitruseline pomm Moschino Love Love. Seda lõhna ma armastasin ikka meeletult ja piserdasin endale enamvähem igal võimalusel. Kuidas aga meie imeline suhe otsa sai, ma enam ei mäletagi.

Kuid mäletan seda, et mingil hetkel tabas mind selline periood, kus mulle jubedalt meeldis öelda, et mulle meeldivad värsked lõhnad. Ja siis ma arvasin, et kõik värsked lõhnad peavad olema pudelis rohelist värvi. Nii tuli minu ellu DKNY Be Deliciousi roheline õun, ja seda kulus mul ikka oma kolm õunakest. Mulle siiamaani meeldib seda aegajalt nuusutamas käia, ja on täpselt sama hea kui aastaid tagasi. Moschino Love Love’iga ma näiteks enam sellist sidet ei tunne.

Kui keskkooliaeg saigi siis veedetud puuviljase Be Deliciousi seltsis, siis ülikool tõi minu lõhnariiulile sellise täienduse nagu Dolce&Gabbana The One. See – jällegi üsna puuviljane lõhn – tuli väga uhkes kuldses pudelikeses, kaalus meeletult palju, aga ikka tirisin seda igale poole endaga kaasa. Ja seda umbes täpselt niikaua kuni see üks kord viimse tilgani tühjaks sai.

Selleks hetkeks olin ma tegelikult juba jõudnud järeldusele, et ega ma ülemäära ustav ühele tualettveele, või isegi ühele kindlale kaubamärgile ole. Nii minu lõhnasuhe nii Dolce kui Gabbanaga lõppes, ja algas üsnagi pikk läbikäimine Chaneli ja tema Chance lõhnadega – alguses kõige originaalsema Chance Eau de Parfumiga (patšuli- ja tsitrusenootidega), seejärel Chance Eau Fraiche’iga (jällegi rohelisem ja mõnusalt “värskem”), siis Chance Eau Tendrega (lillelisem ja magusam) ja siis uuesti Eau Fraiche’iga. Mõnda aega oligi mul ilusti kapi peal kõik kolm – ja ajaskaalal oleme jõudnud juba aega, kus ülikool läbi ja mõni hea aasta töölgi käidud -, kuid siis tuli paari aasta tagune Valentinipäev ja Chanelide vahele seadis end sisse Diori J’Adore. J’Adore’i ma kasutan tujust olenevalt tänagi, samamoodi on mul Chaneli heleroheline Chance’ike (ehk siis selle kaasaskantav väike refill-variant) alati käekotis kaasas, sest ei või iial teada, kui kerget lõhnapiserdust vaja.

Eelmisel aastal täienes aga minu lõhnakogu juba uhkemate eksemplaridega – sünnipäevakink iseendalt iseendale oli Pariisist ostetud Hermesi Jour d’Hermes, mille müüs mulle imeline prantsuse härra, kes armastab Eestit, Eurovisiooni ja meie Sandra Nurmsalut. Parfüüm ise on magusast ja “värskest” maailmast sammukese kaugemal ja on pigem lilleline ja tsitruseline, veidikese muskusega. Või vähemalt nii mulle tundub. Eelmise aasta teine parfüümine kingitus jõudis minuni varasemalt mainitud Créme de la Créme‘i vahendusel. See oli Maison Francis Kurkdjiani parfüüm Feminin Pluriel. Kui alguses ma ei osanud selle lõhnabrändi nimegi kokku veerida, siis täna ma räägin sellest lõhnast kõigile, sest see on imelisemaid lõhnu, mida ma eales omanud olen. See on jällegi lillelisem lõhn, kus on nii iirist, jasmiini kui ka roosi. Minu eelmisel nädalal tehtud Créme de la Créme‘i lõhnade pimetestis kusjuures selguski, et lillelised ja tsitruselised lõhnad on need, mis moodustavad suurima osa minu lõhnaeelistuste püramiidis. Kuid seal oli põnevaid kombinatsioone veelgi.

Lisaks sellele olen ma täna omadega sealmaal, ja Créme de la Créme‘il on selles kusjuures oma “süü”, kus ma üha enam õpin hindama päris-päris parfüüme, nende ajalugu, nende tausta, nende lõhnakoostiste kombinatsioone. Nii ongi mul vaikselt pilk peale visatud juba ka Byredo La Tulipe’i ja Editions de Parfums Frederic Malle parfüümi Eau de Magnolia poole. Sest see on absoluutne tõsi, kui kord oled omanud päris parfüümi, siis ega enam nende “teiste” poole väga tagasi vaadata ei taha ..

Last but not least – mul on au panna samas vaimus heietama veel täpselt kaks inimest. Seega Britta ja Pello, give it all you’ve got!

EXTENDING WITH LINDEX

Kuigi ainuke laienemine (extended tõlkes, aga seda te juba kindlasti teadsite), mis siin aset leidma hakkab, on ilmselt minu garderoobipõhine. Ja selle üle kurb olla on suhteliselt mittevajalik.

Nimelt jõuab üsna peagi Lindexi De La Gardie kauplusesse juba täies mahus sellehooajane Lindex Extended kollektsioon. Esimesed selle kollektsiooni linnukesed on juba maandunud ja tuleb tunnistada, et need kõik on suhteliselt minu tass teed, ühes nii mee kui sidrunilõiguga. Kellele veel Extendedi kollektsioon võõras on, siis tegemist on Lindexi lihtsust ülistava liiniga, mille eesmärk on näidata, et ka puhtalt basicud võivad moodustada imelisi kooslusi. See ei ole Lindexi esimene Extended kollektsioon, kuid see varasemast tunduvalt pilkupüüdvam, sest lihtsalt musta ja valge kõrval on end sisse seadnud ka triip, hullutav marmor-muster ja parajalt väljakutsuv aksessuaaride kogu. Usun, et ka juba SS15 lookbooki pildid annavad paraja moedoosi kõikidele minimalismi austajatele.

Mis see kõik teile siis tähendab? Aga seda, et asun üsna pea pommitama teid oma lemmikumate pärlitega sellest kollektsioonist ja näitan päris nahaalselt  – ühes oma stiliseerimise ja oma “touchiga” –  et must ja valge garderoob on igavusest ikka väga-väga kaugel. Seega, stay tuned!

Fotod: Lindex

STELLA-ELLA-ELLA

Värvilistel teemadel jätkates, aga ilumaailmast hoopis spordimaailma hüpates.

Teisipäeval vedasin end uskumatutesse kaugustesse, Rocca al Mare keskusesse, et cheerida täiel südamel Adidase ja Stella McCartney uue sportliku “beebi” sünni puhul, milleks on spordikollektsioon StellaSport. Muidugi mängis oma rolli minu kohale meelitamises ka see, et StellaSpordi spordimoesaadikuks valiti Helene ja selliste sündmuste puhul on ikka mõnus publikus itsitada, kui teine pannakse lavale igasuguseid kõnesid pidama.

Kollektsioon ise on vägagi silmi paitav ning kindlasti meelitab niimõnegi moepreili end soetama – kas siis selleks, et reaalselt treeningsaalis rassida, või siis pühapäeva hommikul poest mune ja piima tuua. Või selleks, et lüüa ööpidustuste käigus vähemalt sama aktiivselt tantsu kui Kalevi tantsutüdrukud. Ise mõtlen, et variandid head kõik ja kui pähe jäi kõlama, et ükski kollektsiooni ese ei ole kallim kui kuskil 90 eurot, siis võib mind ehk mõnes Adidase dressipüksis või retuusis Comarketi järjekorras tulevikus näha küll. Või siis trenni tehes. Sest trenni tegemine on tervislik.

Fotod: Jana Laigo, Meisi Volt

MAYBELLINE 100

.. ehk midagi kergelt värvikamat tänasesse halli esmaspäeva.

Nimelt sai maailmakuulus meigifirma Maybelline kuidagi märkamatult juba 100. aastaseks ja selleks puhuks sai eelmisel reedel kogunetud Tallinna Kaubamaja ilumaailma, et lüüa kokku kihisevaid klaase ja uudistada, millega alustab meigikaubamärk oma uut sadat. Minimalistlikuma ja no make-up make-up‘i austajana tõmbas mind peamiselt jumestuskreemide ja kulmutoodete poole, ja kuidagi saatuse tahtel ma nende mõlemaga (ja mitte ainult) ürituselt ka lahkusin. Ja sellekohaselt Instagramis juba ka edvistasin. Ning lubage öelda – peagi müügile jõudev Mayballine’i Brow Drama kulmutušš on juba ametlikult mul selle aasta parim ilukategooria avastus.

Go kulmud ja Maybelline’ile veekord õnned suured juubeli puhul!

Fotod: Maksim Toome, Meisi Volt