LAST SET OF RANDOM SNAPS

Barcelonast Gironani ja Pariisist Veneetsiani.

Viimane reisipiltide laadung ja siis olen loodetavasti selleks korraks nendega ühel pool. Ja kuna olen inimene, kes jäädvutab kõike alates tänavasiltidest kuni kuldsete aiaposti tippudeni ja kõige selle saiani, mida ma oleksingi võinud Pariisi sööma jääda, siis seetõttu saagu laadung ikkagi laadungi nime vääriline.

LIGHTER MOOD

Lisaks on need tõenäoliselt mu kõige õhemad ja sealjuures veel enamvähem viisakamad riided, millega selles kodumaise suve kuumuses ellu jääda.

Püksid: H&M / Pluus: Zara / Plätud: Birkenstock / Päikeseprillid: Ray-Ban

36 HOURS IN VENICE

Nagu juba pealkirjast välja lugeda võib, siis meie Veneetsia külastus ei olnud ülemäära pikk, kuid mulle absoluutselt meeldis selline lühike visiit. Sest – need, kes ei ole ehk kursis – Veneetsia on müstiliselt kompaktne linn, kus ühest otsast teise jalutab umbes nii poole tunniga ja must-see-must-do-must-eat nimekirja võib julgelt tehtuks lugeda nii pooleteise päevaga. Mis muidugi ei tähenda, et ma sinna igakell tagasi minna ei sooviks – Veneetsia ongi nii omanäoline ja nii omanäoliselt imeline nagu kõik sulle räägivad ja muljeid jättis ta üsnagi kustumatuid. Seal on parajas koguses moodsat kunsti Peggy Guggenheimi kollektsiooni näol ühes (tõenäoliselt) Veneetsia ainukeste Andy Warholi töödega. Seal on naeruväärselt soodsa hinnaga 30-kraadises kuumuses elupäästvat itaalia jäätist, mille kõrval üksteise järel konditsioneeritud kauplustes müügil järgmise talvehooaja pärlid (ehk kasukad) Balenciagast Moschinoni ja Chanelist Diorini. Seal on iga juulikuu kolmas laupäev kui suvine aastavahetus, mille 40-minutilise ilutulestiku efektseima taevast-valgeks-lööva sähvatuse ajal langevad noormehed põlvili ja asetavad pruutidele sõrmuseid sõrme.

Ehk siis, Veneetsia oli indeed üsna magusaks punktiks meie väikesele Euroopas ringi tuuritamisele.

MEANWHILE IN TOKYO

Do go!

Kui olete Pariisis ja juhuslikult ei ole teisipäev ja teile meeldib vaadata ka teistsugust kunsti või lihtsalt ebatraditsioonilise kontseptsiooniga näitusi, siis Palais de Tokyo on koht, kuhu sammud (või metroo suund) seada. Väga tugevalt soovitati minul sinna minna, ja olles nüüd ise ka seal ära käinud, lasen suurima heameelega samad soovitused edasi teele.

REBEL WITH A CAUSE

Ma olen üldjuhul igati viisakas muuseumikülastaja. Ja kui mulle öeldakse, et näitust pildistada on keelatud, siis ma korraks lasen pea norgu ja siis üritan anda parima, et kõik lihtsalt endale kuskile mälusoppi jäädvustada.

Kui aga tegemist on Dries Van Noteni moenäitusega Pariisis, ja turvamehed tegelevad kõige muu kui minu jälitamisega, siis olen mina ka kõigest inimene. Inimene, kes lihtsalt tahab (kuskil kaugel Eesti blogimaastikul) jagada imelisi momente ühe andekaima belglase inspiratsioonidest ja loomingu suurimatest mõjutajatest. Olgu selleks midagi Diorilt, midagi Schiaparellilt, midagi öise Barcelona tänavatelt, vanaaegselt kinolinalt või kellegi luukerekapist, ja mida omakorda kaunistavad nende mõjutuste tulemusel valminud Dries Van Noteni erinevate aastate moekollektsioonide nopped.

Mulle väga meeldib, kui näitus paneb su hetkeks justkui pausi peale ja tuletab meelde selle aegajalt ununeva tõe, et vaatamata üha kiiremini ja sagedamini välja tulevatele kollektsioonidele, peab kuskilt – Indiast-Aasiast-portsenalist – see inspiratsiooniallikas tulema, ja kui selgeks lööb pilt, kui pannakse kõrvuti jooksma juhuslikult nähtud film, selle filmi välja otsitud plakat ja mõne aasta tagune ready-to-wear kollektsiooni kleit, mille värvivalikult leiab kõik sellel plakatil olevad toonid.

Tõeliselt amazeballs näitus ja ühed paremini veedetud tunnid kogu Pariisis oldud aja peale.

Näitus ise jääb avatuks Pariisi dekoratiivkunsti muuseumis (Les Arst Décoratifs) novembri alguseni.

3 DAYS IN PARIS

Kodus õnnelikult tagasi ja suhteliselt upun reisipiltidesse. Kuid see ei ole ehk ilmtingimata halb.

Pariis oli imeline, mida tegelikult oli ette aimata ka, kuid ma poleks arvanud, et see suurlinn mulle nii südamesse läheb. Need hommikused kohvitassid Ladina kvartali kohvikutes, need muuseumid, need majad – kõik see, kuidas linn ärkab ja pimeduses rahulikuks jääb. Ma oleksin olnud valmis loobuma meie viimasest reisisihtkohastki, et saaks Pariisi veel natukenegi kauem “sisse hingata” .. Nii kibelen tagasi, et valus hakkab.